Triin Vana: ‘Olen endaga leebe’

Kahe tüdruku lugu

Kunagi konstellatsiooniõppes uurisime isikuomadusi ja kogemusi, mis on meid elus olulisel määral mõjutanud. Minu lapsepõlvest on minuga kaasas üks väike tubli tüdruk, kes on asjalik, kohusetundlik, tark ja püüdlik, tundlik ja hooliv kõigi teiste tunnete ning vajaduste suhtes. Uurisin seda väikest tüdrukut ja küsisin endalt 2 küsimust: „Kes ma täna tänu sellele olen?“ ja „Millest ma selle tõttu ilma olen jäänud?“ 

Tänu nendele isikuomadustele – püüdlikkus ja kohusetunne – olen ma olnud edukas paljudes ettevõtmistes. Olen oma elus tänu sellele õnnestunud ega soovi seda enam ära anda. Olen tänulik, et on läinud just nii. On asju, millega tuleb leppida, mida ei ole mõistlik ega vajalik muuta. Olen õppinud olema enesega leebe, ei piitsuta end enam olema tubli. Ütlen pigem, et annan endast parima selle aja ja rikkusega, mis mul hetkel on, ning tulemus ongi parim võimalik. 

Ja minu võimalus on täna olla koos selle teise tüdrukuga, kes kunagi varju jäi – tüdrukuga, kes on mänguline, naudib vabadust ja lihtsat olemist, mitte midagi tegemise võimalust. Trotsib, kui tema vabadust piiratakse. 

Lilla samet

Läbi inimestega töötamise on minuni loovust ja mängulisust täis maailm ikka jõudnud, kuid pöördepunkt oli umbes viis aastat tagasi, kui tõsiselt läbi põlesin. Sain tasapisi oma ellu tagasi rõõmu, mängulisuse ja loovuse ning esialgu mitte tööst, vaid nendest tegevustest, mida olin kunagi teinud ja nautinud. 

Tulin tagasi muusika juurde. Õppisin lapsena viiulit. Mu ema-isa mind selleks ei sundinud. Juhtus nii, et muusikaõpetaja ütles: „Sul on nii väikesed ja peened näpud, sa sobid viiulit mängima.“ See tundus kummaline mõte, aga otsustasin proovida. Tubli tüdrukuna teadsin, et kui olen midagi juba alustanud, pean selle kindlasti lõpetama. Nii läks. Ja siis seisis vana viiul 30 aastat voodi all.

Läksin uurima oma viiuli parandust, ta oli katki kuivanud. Uurisin paranduse hindu ja ka seda, mis uued pillid võiksid maksta. Ja seal ta oli – see võrratult ilus pill lilla sametsisuga kastis ning valgetest jõhvidest poognaga. Muidugi sain ma ta endale! See viis mind taas vana hea sõbra ja Seewaldi kolleegi Doris Bärensoni juurde. Ta on samuti superviisor ning oskab eri pille mängida, ka tema elus on loovus ja muusika tähtsal kohal. Nii võtsimegi oma pillid ja harjutasime koos. Uskumatu, näppudes on see kõik olemas, mida mänguks vaja!

Kunagi olen ka kitarri tinistanud. See oli ka, kõrvu viiuliga, voodi all, ent õnneks terveks jäänud. Tegin algajate kursuse läbi ja kui läksin poodi uusi keeli ostma, tulin poest välja ühe uue kitarriga. Kuna see oli mulle pisut suur, ebamugav oli mängida, hakkasin otsima väiksemat. Avastasin, et on olemas ka ¾ pillid. Mõtlesin, et lähen poodi proovima ja küsin nõu. Nojah, ilus ja kallis pill ilusas kastis. Ja nüüd on mul kaks kitarri. 

Hakkasin kuulama uuesti head muusikat, mida kunagi olin armastanud. Minu vaieldamatud lemmikud on Suzanne Vega ja Sting. 

Tulin tagasi käsitöö juurde. Mu vanaema õpetas mulle kunagi kõikvõimalikke käsitöötehnikaid. Läksin kangastelgede kursusele. Heegeldasin. Punusin makrameest iluasju. Meisterdasin klaasikildudest ja teokarpidest tuulekellasid ning unenäopüüdjaid. Viimaseid armastan senini teha ja kinkida mulle olulistele inimestele.

Uutest inspiratsioonidest – kalapüük ja permakultuuri katsetused aias, millest võiks jäädagi rääkima.

Ja see kõik loob tasakaalu, jõudu elada ja töötada. Olla hea superviisor.  

Hirm oli ainult öösiti

Mu ema oli lasteaiakasvataja ning lapsena tahtsin algklasside õpetajaks saada. Vist ka arstiks. Mu esimene haridus ongi õendus – lausa kõrgelt ja kahekordselt. Kõigepealt õppisin meditsiinikoolis õeks, sest ma ei saanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonda sisse, olles lausa kolm korda proovinud. Peale meditsiinikooli tuli ülikoolis uus eriala – kõrgharidusega õed. Sinna said õppima minna juba töökogemusega väljaõppinud õed ning eriala oli juhtimise ja pedagoogika suunaga. 

Ülikooli kõrvalt sattusin tööle Seewaldisse, sest mind tõeliselt huvitasid inimesed ja psühhiaatria. Tegin valveid meeste ja naiste akuutosakondades. Töö oli huvitav – mõista ja aidata inimesi, kellel on hääled või luulumõtted, kes on oma maailmas, millesse nad tõeliselt usuvad. Mul oli lihtne mõista ja kontakti saada. Hirm oli mul ainult öösiti, kui öövalveid tegin – hirm, et keegi teeb endale viga või ma ei kuule, kui keegi vajab abi.

Supervisioonist kuulsin esimest korda just psühhiaatriahaiglas. Soomes olevat selline asi nagu „työnohjaus“, mis on väga levinud toetusviis, et töötajad saaksid rääkida oma hirmudest ja õppida nendega toime tulema. Siis mõtlesin, et seda tahaksin küll kunagi kogeda. Ja ma arvan, et mu esimene supervisioonikogemus oligi Seewaldis aastal 1992, kui üks terapeut töötas õdede grupiga ning sellel oli enesearengu eesmärk. 

Tänu sellele, et mul olid öised valved, mida ma ei soovinud teha, võtsin suuna rehabilitatsioonile ning ühes väikeses puumajas sama õue peal avasime aastal 1994 rehabilitatsiooni päevakeskuse. Sellest kasvas minu jaoks hiljem välja Tallinna Vaimse Tervise Keskus, mida oli mul õnn nii luua kui juhtida. Teenuste ja organisatsioonide loomine ja arendamine on olnud minu tööelus suur osa. 

Tänased tegevused on seotud nii supervisiooni kui koolitamisega ning toetan ka mitmeid organisatsioone ja meeskondi, kes töötavad vaimse tervise raskustes inimestega. Mul on ikka ja jälle tahtmine taas spetsialistina selles valdkonnas töötada. Mu praegune roll on toetada spetsialiste, et nemad toetaksid inimeste taastumist. Ent ma tunnetan vajadust minna ise klienditöö tasandile ja saada inimestega päris kontakti. Tahan tagasi puudutama inimesi, olla nende kõrval nende taastumise protsessis. Kui sa küsid, kas ma kardan, siis ei, loomulikult ma ei karda psüühikahäirega inimesi ega häireid. See on müüt, et vaimsete raskustega inimesed on agressiivsed või ootamatu käitumisega. Need on üksikud lood, mis on võimendunud. Pigem on nad endassetõmbunud, teistest eemaldunud, pusivad üksi oma eludega.

Kui teen selles valdkonnas koolitusi, on minu kõrval alati kogemuskoolitaja, kellel on endal olnud väga keerulisi eluperioode ja kogemusi – näiteks põdenud skisofreeniat või kannatanud raske meeleoluhäire all. Selline paaristöötamine, kus on seotud professionaalne ja kogemuslik teadmine, on kõige kasulikum viis, et muuta vana paradigmat, et spetsialist on tark, ja teab mida inimene vajab. Kogen sageli, et minu kõrval olev kogemuskoolitaja on minust mitmes mõttes targem, sest temal on kogemuslik teadmine ja tema on selles vallas spetsialist.

Olla tõeliselt hea juht või tõeliselt hea superviisor?

Supervisiooni läksin õppima Achim Fritzsche kursusele just sel ajal, kui olin Tallinna Vaimse Tervise Keskuse juht. Minuga samal kursusel olid superviisorid Tiina Merkuljeva, Kaupo Saue, Signe Vesso, Karin London, Taimi Elenurm, Inge Tael. Siis olin juba aru saanud, et supervisioon on midagi väga head ja väärtuslikku. Olin koostöös Piret Bristoli ja Ester Väljaotsaga supervisiooni oma organisatsioonis juba juurutanud ning see polnud meeskondadele vabatahtlik. Kui töötad keerulise klientuuriga, on kohustuslik, et reflekteerid ennast ja meeskonnas toetatakse üksteist. Niisiis oli loomulik jätk ka ise minna seda õppima. 

Teadmine sellest, et kunagi loome oma kooli, idanes juba Achimi kursuse ajal, kui oli selge, et ta Eestis õpetamist ei jätka. 

Ühel hetkel tegin oma elus valiku, kas olen tõeliselt hea juht või arenen ja minust saab ka tõeliselt hea superviisor. Jätsin juhi töö ja hakkasin iseseisvaks superviisoriks-coachiks, koolitajaks. Aasta oli 2012.

Ärimaailma sõnavara

Minu teine haridus, magistrikraad on ärikorraldusest, teenuste disaini ja juhtimise erialal. Kuigi mul on olemas äriline sõnavara ja taust, tuleb minu töö valdavalt psühhosotsiaalsest valdkonnast ning kuna ma end ei reklaami, siis peamiselt soovitusturunduse kaudu. Viimasel ajal olen hakanud selle valdkonna töid teadlikult vähendama ja asemele on tulnud meeskonnasupervisioon ja –coaching ning organisatsioonisupervisioonid, mis hästi tasakaalustavad. Olen aidanud arengukavade koostamisel, organisatsiooni juhtimise küsimustes, teenuste arendamisel. 

Mida enam ma supervisiooni ja coachingu valdkonnas tegutsen, seda enam tunnen, kui palju on mul veel õppida. Näiteks mittetulundusühingutega töös tajun, kuivõrd teistsugused nad on – andmise-saamise tasakaal, pühendumine, rollid, vastutus, dünaamikad. Kui palju lihtsam on tavaorganisatsioonides võrreldes nendega. Ja samas on see väga põnev!

Rõõm kõva naeruta

Minu läbipõlemise taga peitub üpris klassikaline risk kõigile superviisoritele ja coach’idele – kuidas toime tulla kõige sellega, mida kogud oma tööst. Oleme tundlikud, tajume gruppi ja oskame täielikult kohal olla ning tänu sellele oleme inimestega töötades edukad. Mõistan, et ma ei osanud piisavalt kogetut ja kogutut endast ära panna.

Ja iseseisva superviisori töö on oma olemuselt ka piisavalt eklektiline – korraga on mitmeid erinevaid töid ning ühest protsessist teise hüppamisi. On perioode, kus energiat on, ja siis jälle neid, kus energiat pole. Töötades põhikohaga ühes organisatsioonis saad end tasakaalustada, tehagi teistsuguseid ülesandeid neil hetkil, kui energiatase on madalam. Ent superviisori ja koolitaja rollis on oluline, et energia ja enesetunne oleks igas protsessis hea. 

Täna ma muidugi olen ka sellega leebe – kui on kehvem enesetunne, siis ütlen endale: „Triin, annad endast parima sellega, mis sul täna on ja tulemus tuleb parim võimalik.“

Kui töötan inimeste ja gruppidega, siis puudutab mind ja pakub rõõmu, kui saadakse kontakti enda ja teistega.  Inimesed taipavad, kus nad on. Oma tööalase kriisi ajal hakkasin otsima uuesti töörõõmu, mida ei olnud kerge leida. Tänaseks olen aru saanud, et töörõõm ei väljendu kõvas naerus ja hurraa-tundes. Töörõõm on see, kui loon tähendust, sügavamat taipamist, rahu ja tasakaalutunnet inimestes. 

Hiirelõks, mida on raske vältida

Mul on olnud olukordi, kus mind meelitatakse mõnd tööd tegema. Kui kuulen kedagi ütlemas: „Triin, me tahame just sind oma meeskonda toetama,“ tean, et see on lõks. Nad võtavad mu oma ootustega, mingi teadmise või usuga minu taustast, väärtustest. Ja siis juhtuvad vahel protsessid, kus ma ei ole kõige edukam. 

Reeglina ei suuda ma veel sellele meelitavale kutsele vastu panna ja õpin, millistele töödele öelda „jah“ ning millistele „ei“. Tahaksin osata ära öelda töödele, milles on energia, mida ma täna ei vaja, või on minu kompetentsi piiril. Tegelikult me tunnetame need tööd sisimas ära, aga raske on „ei“ öelda, eriti, kui oled iseseisev ettevõtja. Ja tegelikult ma ju tean oma kogemusest, et kui ütled ühele tööle „ei“, tekib ruumi uuele, heale tööle.  

Plaksuga süst

Kunagi, õe õpingute ajal, olin väga uhke, et oskasin teha plaksuga süsti. Tänapäeval on see küll keelatud ja seda oskust pole mul hilisemas elus vaja läinud. Enesearengu võtmes olen samamoodi mõned asjad oma pagasist välja raputanud – näiteks liigse enesekriitilisuse ja täiuseihaluse. Nautisin magistriõpingute ajal, et ma ei pea olema täiuslik. Nii lubasin endale kodutöödega hilinemist ning mõnede ülesannete kokku kombineerimist eelmiste najal. Õppisin olema ebatäiuslik ja jätma ka midagi tegemata. Kõige huvitavam avastus oligi see, et ka minimaalse pingutusega võib saada maksimaalse tulemuse.

Ka oma töös kliendiga olen märksa vabam ning ei hoia kramplikult kinni vajadusest kohe esimesel kohtumisel sõnastada eesmärk ja tulemus. Mõni inimene tuleb nii suure segadusega, et läheme liikuma vaid teemaga. Ja nii võib juhtuda, et klient saab teadlikuks oma tegelikust eesmärgist alles protsessi kestel, vahel isegi lõpus. Protsessi sees saab inimene kontakti sellega, mida ta tunneb ja kogeb ning kus ta täna on. Ma usaldan, et ta läheb selle teemaga ise edasi. Usaldan ka seda, kui protsessid pooleli jäävad. 

Minu lõks on teha niiöelda mitu tööd ühes töös. Supervisioonis avastatut peab inimesel olema võimalus oma ellu integreerida. Õpin veel, et teha ühe protsessiga vähem ja jätta inimene ise teemaga edasi toimetama. Inimese sees peab toimuma sisemine muutus. Järgmine kord, kui kohtume, vaatame tagasi, millega ta eelmine kord läks ja kuhu ta välja on jõudnud.

Kui inimene väga laiali tahab minna, siis muidugi kasutan erinevaid tehnikaid ja sageli jõuame väärtuste ja lojaalsuse teemani, mustriteni, mis loovad sügavamat taipamist. 

Kindlasti on üks lõks teadja positsioon, kui arvame, et superviisoritena saame aru, mis „päriselt“ toimub ja tahame mõjutada kedagi või midagi. Need inimesed peavad ja elavadki edasi ka peale meie pooleteisttunnist kohtumist. Nad suudavad seda ka ilma meieta. Meeskonnaga veedetud päeva järel mina lahkun ja see meeskond elab ja tegutseb edasi ilma minuta. Järjest ettevaatlikum olen oma arvamuse ja nägemuse avaldamisel. Kui midagi jagan, siis pigem süsteemset tarkust ja põhimõtteid, mis loovad meeskonnas ja organisatsioonis elujõudu ja tervist. 

Mind on viimasel ajal väga kõnetanud süsteemse lähenemise raamatute autor ja koolitaja Jan Jacob Stam´i selgitus arengust, muutusest ja transformatsioonist. Kui arengu ja muutuse puhul on hästi selge, mis on lähtepunkt ja kuhu välja tuleb jõuda, siis transformatsiooni puhul me ei tea, mis on tulemus – see on protsess, milles kõik lahustatakse algosadeks ning sünnib midagi täiesti uut ja ettenägematut. Meeskondadel ja organisatsioonidel, kes on raskustes muutuste juhtimisega, tasub endalt küsida, kas käimas on hoopis transformatsiooniprotsess ja me ei saagi muutust juhtida, sest tänases olukorras me ei saagi teada, kuhu teel oleme. Ja fookus ei ole siis mitte eesmärgil, vaid tänastel ressurssidel ja sellel, milles me oleme kindlad ning millele saame toetuda määramatuses.

Ja nii tajun ka mina hetkel enda elu – olen kuhugi liikumas, ent ei tea ega näe veel, kuhu. Ja see on nii hea ja rahulik tunne, ma ei peagi teadma. Kui mul oleks selge eesmärk, keskenduksin vaid sellele ning kõik ümbritsev jääks nägemata. Kui mul aga seda pole, saan vaid kohal olla ja märgata, avastada ja katsetada.

Pääsukesed

Mulle meenus just üks pilt meie 2. lennu väljaõppe ajast. Olime Koskla tänaval Avituse ruumides ja sinu juhtumi näitel tegime konstellatsiooni. Kui pärast teiste õppejõududega arutasime, kuidas protsess läks, ei osanud keegi kuigi hästi protsessi seletada. Ühel hetkel olid pääsukesed ja järgmisel hetkel lendas klient ehk siis sina, vabalt nagu pääsuke. Mitte midagi konstellöör justkui ei teinud! See on suurepärane näide sellest, kuidas protsessi usaldades võib kõik lihtsalt juhtuda, ent väga keeruline võib olla hiljem mõtestada, mis oli see päästik, mis käivitas muutuse. Ja oluline on, et inimene ise on rahul sellega, kuhu ta jõudis.

Oluline on rahu teha 

Igas ISCI väljaõppes tuleb keegi, kes küsib, mis vahe on supervisioonil ja coachingul – see on igikestev küsimus. Nii supervisioon, coaching kui ka hea mentorlus on tänapäeval üksteisele lähenenud ja sageli polegi võimalik neil selget vahet teha. Coaching ei ole enam nii ratsionaalne kui varasemast teame, loomulik on kaasata keha ja tundeid, kõike seda, mida ka supervisiooniprotsessis.

ISCIs õpetades kasutame rohkem lähenemist, et supervisioon on see, kui superviseerin oma kliendi klienti – et keegi on protsessis veel. Meiega ühes ruumis on minu klient, näiteks nõustaja või juht, tema taust ja süsteem, ning tema klient või töötajad koos oma tausta ja süsteemiga. 

Igaüks, lähtudes oma kogemustest ja teadmistest, kujundab oma identiteedi ja lähenemise. Minu identiteet on „superviisor, kes kasutab coachingu tööriistu“. Olen õppinud ka organisatsiooni- ja ärikonstellatsiooni, ent pigem ei pea end konstellööriks, vaid superviisoriks, kes kasutab muuhulgas konstellatsioonimeetodit. Vaja on enda jaoks nende mõistetega rahu teha – ma ei pea pidevalt juurdlema selle üle, mis meetod või protsess praegu käib, usaldan ennast ja klienti. Kuulan, mida inimene otsib ning valin tööviisi või meetodi, mis sobib hetkel tema toetamiseks kõige paremini.

Amazonase lisajõed

Tiina Merkuljeva ja Piret Bristoliga kutsusime ISCIs ellu psühhosotsiaalse spetsialiseerumisega kursused. Isekalt mõtlen, et see annab mulle endale nii palju võimalusi sellest valdkonnast veel juurde õppida. ISCIs püüame hoida kursustes mitmekesisust ning igasse väljaõppemoodulisse kutsume alati ka külalisõppejõude. Nii on meil endal ja õppijatel ühtviisi huvitav – näha veel kellegi käekirja, kogeda midagi uut. Igas koosluses on suur õppimine. 

Kindlasti on selline katsetamine, uute õppesuundade loomine muutnud ka ISCIt ja meie meeskonda. Kui alustasime, oli fookuses superviisorite ja coach’ide koolitamine, kes ka seda ametinimetust igapäevaselt kannaksid. Nüüd aga on järjest enam neid, kes soovivad oma tööelu uute oskuste ja teadmistega rikastada – olla paremad juhid, paremad gruppide eestvedajad, paremad teiste inimeste ja iseendaga kontaktis olijad.

Minu jaoks on oluline, et ISCI lõpetajad ei oleks ühesuguste oskustega kindlate meetodite kasutajad, vaid oma personaalse käekirja ja identiteediga – meisterlikud inimestega, luues kontakti ja kohalolu, hoides rahulikku, tasakaalukat ja süsteemset vaadet inimesele ja organisatsioonile, ning tajudes iseenda mõju. 

ISCI vilistlastes näen suurt jõudu, energiat ja voolamist. ISCI suveakdeemias, kui meid oli koos palju, kogesin nii uhkust kui ka natuke hirmu ja vastutust selle ees, mille me oleme loonud. Nägin just üht dokumentaalfilmi Amazonase jõe suudmest, mis on 17 km lai jõgede võrgustik. ISCI on juba nagu Amazonase jõgi, milles hetkel on 9 harujõe jagu superviisoreid/coach’e, lisandumas on 10-s. Õppejõuna tajun, et loomisel on ka vastutus, et jõgi külasid üle ei ujutaks, inimestele kahju ei teeks, vaid voolaks oma suures jõus ja rahulikkuses turvalises sängis ookeani poole.

Kui ma oleksin poiss olnud, oleksin meremees olnud

Ja ma tulen tagasi selle juurde, kelleks saada tahtsin. Kui oleksin poiss olnud, oleksin meremees olnud. Mu vanaisa oli laevakapten, vend tüürimees ning ma olen vana kaluri tütar. 

Aga olin tüdruk ja minust sai superviisor. Ent kingitusi tehes lisan ikka pisut merekohinat sinna juurde oma armsa kodusaare servalt.

Ja see on piisav. 

 

—–

2021. a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach‘i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased. Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi ja õppejõude II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.