ISCI õppejõud Sigrid Melts: Supervisioon ja coaching on vaimse maailma kopsud
Luba, ma loen su huultelt
Vaikus on minu jaoks olulise tähtsusega. Nii olen rakendanud tehnoloogia täisvõimsusel selle tõestamisse ning viisteist minutit intervjuu algusest möödub just nii – vaikuses.
Märkan, et kui läheb sebimiseks, maandun oma turvalisse keskmesse ja aeglustan. Sellistel hetkedel ei ole vajadust kiiresti neist olukordadest väljuda, vaid vaadelda, mida see hetk mulle pakub ning miks see vajalik on. „Kõik on hästi“, rahustan oma süsteemi ning seeläbi tahaksin justkui ka teisele inimesele öelda sedasama. Kõik ongi enamasti hästi.
/Ja hetkeks, kui meie intervjuu algab, oleme mõlemad kohale jõudnud, häälestunud./
Soov inimesega töötada
Kui keskkooli lõpetasin, teadsin, et tahan õppida psühholoogiat – see oli minu kõige tugevam südamesoov. Aga sel ajal oli reegel, et psühholoogiat saavad õppida need, kel juba eelnev kõrgharidus käes. Nii ei saanud ma kohe soovitud valikut teha ja läksin õppima inglise filoloogiat ning pedagoogikat.
- aastal, kui töötasin Rocca al Mare koolis, liitusin Achimi (toim Fritzsche) kursusega. Mul oli koolis üks kolleeg, kes oli õppinud supervisiooni. Tema tegi enesearenduskursust meile ja ütles, et supervisiooniväljaõpe võiks mulle sobida. Nii tuli psühholoogia justkui minu juurde tagasi.
Et olla superviisor või coach, ei pea tingimata olema psühholoog ega terapeut. Aga ma õppisin seda nii, nagu olnuksin psühholoog. Soov inimest tundma saada ja inimesega töötada oli nii suur.
Lihtsalt ole sellega
Achim ja Helle Niit olid mu õpetajad. Umbes väljaõppe teises kolmandikus kutsusid nad mind enda kõrvale järgmist gruppi õpetama.
„Miks just mina?“
„Tead, sul on kogemust. Sul on ELUkogemust.“
Ja Achim lisas, et minus olevat erinevaid rolle võrdsel hulgal – uurijat, kunstnikku, kohtunikku ja sõdalast (Robert van Oech „Deconstructing Creativity: The 4 Roles You Need to Play to be Fully Creative“).
Olin silmini vees, täielikult vette visatud. Kontrast minu ja Achimi vahel oli tõeline – halli habemega ja tasakaaluka meelega, peaaegu jumala staatusesse tõstetud Achim, ning üks kogenematu ja noor Sigrid, koos õpetamas.
Minuga samal kursusel õppisid ka Piret Bristol ja Kaidi Peets. Ja juba minu käe all õppisid tänastest tuntud superviisoritest/coach’idest näiteks Helena Ehrenbusch, Karin Härmat, Anne Randväli.
Mäletan, kuidas mul oli raske. Viisin ühte õppepäeva läbi üksinda, sest Achim läks kontserdile. Ebaõnnestusin. Helistasin, olin ärev ja kurtsin talle. Ta vastas mulle lühidalt: „Okei-okei. Sa ei pea mitte midagi tegema. Lihtsalt ole sellega.“
Ei saa öelda, et kogu õppe- ja õpetamisprotsess oleksid lihtsad olnud. Achim valis mu välja, kuid see tuli koos kuhja uute õppimistega – kuidas sisemises konkurentsis toime tulla, kuidas õppida olema sellega, millisesse olukorda oled end ise pannud või sattunud.
Achim innustas mind, et võtaksin supervisiooni väljaõppe loomise Baltikumis enda peale. Ju ta nägi minus midagi, mida ma ise siis veel ei osanud näha.
Kui ühingu juures (ESCÜ – Eesti Supervisioon ja Coachingu Ühing) tekkis initsiatiiv aruteludeks, kas ja kuidas eestikeelset väljaõpet teha pärast seda, kui Achim enam ei jätka, olin koos teistega valmis mõtlema ja tegutsema. Nii algas ISCI. Achim ei andnud meile valmis lahendusi, nii et saime luua tema järeltulijatena oma parima versiooni kõigest, mida olime ise õppinud.
Võrratu džungel
Oleme kõik erinevate sabasulgedega ja ISCIt loonud täie kirega. Olime harjunud olema pigem sooloesinejad – igaüks oma erinevate oskuste ja kogemuste pagasiga oma ettevõtlust tegemas. On tõeliselt peadpööritav alustada kümne professionaaliga uut meeskonda, eeldades, et oskame kohe üksteisega koostööd teha, kuulata, kaasata ja tasakaalukalt juhtida. Kõike oleme pidanud õppima üksteise pealt ning toel. Teekond tänasesse on olnud tohutult õppimisi pakkuv ja palju on olnud avastamist. Iga kursus on saanud endale erineva komplekti õpetajaid, et me ei kaotaks pinevust. ISCI juhtimine on samuti käinud roteeruvalt, meil justkui puudub loomade kuningas.
Kui džunglit mõttes illustreerin, tuleb esimesena meelde papagoi, kes on vaieldamatult parim peegeldaja. Sageli küll sildistatakse teda lihtsalt matkijaks. Joonistan liaanide vahele rohkelt linnulaulu, mis meid fluidumina kokku seob. See meenutab mulle väärtusi, mis supervisioonis ja coachingus on, miks me ühiskonnale olulised oleme. Ja kus on linde, on kasse. Metskasse, kes näitavad teravust ja nõtkust, viirastuslikku väledust. Kindlasti on seal ka tark madu, ahvid ja liblikad, rahulikke vaatlejaid. Ja siis on liaanid, vesi, üüratu sinine taevas. Ja lõhnad. Krokodillis ma pole kindel, teda meil ilmselt ka pole. Nagu loomariigis on mitmekesisust, on ka meil kooslus, mis koos töötab. Ja kõik ei ole nähtav, palju on veel varjul lehtede all.
Meid saadab džunglile omane oht ja müstika, ootamatusi ja määramatust täis hetked ning instinktid ja õpitud oskused, mis aitavad toime tulla. Ja nõnda, nagu vihmamets on maailma kopsud, on supervisioon ja coaching vaimse maailma kopsud. Neid on vaja, et elus püsida.
Heasoovlik ja kannatlik õpetaja
Kuna tahtsin väga psühholoogiat õppima minna, ent õppisin õpetajaks, eitasin pikka aega õpetajat iseendas. Aga mulle tegelikult väga meeldib õpetada. Mida olen tahtnud ise selgeks õppida ja teistele edasi anda, on paljuski seotud kohaloluga. Kui me püüdleme kogu aeg paremuse, rõõmu poole, unustame sageli, et ka praegu on elu. Aga kuidas olla sellega, mis on? Elu on raskused, õnnestumised ja rõõmud. Kuigi olen mindfulnessi (ärksus, kohalolu) treener, pean ise ka iga päev õppima, kuidas lubada olla sellel, mis on. Kuidas just praegu olla siin ja praegu.
Õpetaja kõige tähtsamad omadused on heasoovlikkus ja kannatlikkus. Õpetada kõike nii, et heasoovlikkus kandub üle. Õppimine on teekond, kus täna on täna, ja homme võib olla hoopis teistmoodi. Ja tegelikult ei saa muidugi midagi ära õpetada – ma saan olla vaid ukse avaja, inspireerija, taipamise toetaja.
„It depends…“
Minu stiilis on äratuntav ebaselgete juhiste andmine õppijatele. Eks see kõlab pisut üleolevalt, kuid see on taotluslik, sest võimaldab vastutuse üle anda õppijale. Kui liiga rangeid radu pole ette antud, on võimalik õppijatel ise leida see, mida neil igaühel just sel hetkel vaja on. Õppija ei täida õpetaja korraldusi, vaid leiab juhiste abil selle, mida tal oli vaja ära õppida.
Meie üks lendudest tahab endale T-särke teha ja trükkida nendele sõnumi „It depends…“, sest me tihti ütleme, et üheseid juhiseid ega vastuseid pole olemas.
Tahan õpetada mitte pelgalt teadmisi, vaid hoiakuid, väärtusi, olemist. Ja seda, mida õpetan, tahan ise samuti olla. Kui mina õpetamist alustasin ja silmini vees olin, õppisin, et tuleb lihtsalt ujuda. „Just swim“, oli ka Achimi õpetus meile.
Seest väljapoole haavatavus
Elu on müsteerium ja minus on palju tänulikkust selle eest.
Kõik need olukorrad, kui on olnud keerulised hetked inimsuhetes, on võimaldanud mul kõige rohkem õppida. Kui olen tundnud seest väljapoole, et olen haavatav, ning julgenud oma haavatavust väljendada. Põhiline õppimine käib siin elus ikka enda kohta.
Ausad, ehedad hetked on need, kui suudad öelda, et praegu sain haiget, ning küsida, kuidas siit edasi läheme.
Supervisioon ja elu on minu jaoks tihedalt ühendatud. Minu jaoks on väga olulisel kohal ka mindfulness ja circling – need aitavad meeled ärksaks muuta, meelte läbi hetke kogeda, ehedamalt mõista ja olukorda tunnetada.
Homne päev džunglis on täis võimalusi
Ma usun, et tõmbame ligi endaga sarnaseid inimesi – lahedaid, säravaid, kirevaid, küpseid, teadlikke, saladuslikke. Ja vabalt võib juhtuda, et leiame ootamatult enda kõrval toimetamas seni veel avastamata liike. Vees – sügaval, sogases, on palju, mida me veel ei tea ega märka. Tundmatu võimaldab avastada ja luua, olla teadmatuses. Ja ujumiseks ei pea olema selge vesi.
Kõik need kooslused, kes kokku saavad – õpetajad, õppijad, terve meie kogukond, leiavad endale igaüks oma toimeviisi. Liaanidel kiikumine annab võimaluse rännata oma turvalisest alast kaugemale, tõusta kõrgemale ning kohtuda tundmatuga. Päike paistab kõigi meie peale ning kuigi oleme läbisegi koos, on kõigil ruumi.
Minu jaoks on väga olulised mängulisus ja nali, mida kahtlemata džungel rohkelt pakub. Teiselt poolt aga tasakaalustav austus, sügavus, ehedus. Austus ja aupaklikkus iseenda, teiste inimeste ja elu suhtes.
Kõõluda ja kaaluda.
Hüpelda ja itsitada.
Vaikida ja hingeldada.
Ujuda ja sukelduda.
Lennata ja uhkeldada.
Austada ja seisatada.
Vingerdada ja sirutada.
Joosta ja logeleda.
Vaadelda ja mõtiskleda.
Sügaval enda sees…
Teistega ühenduses.
—–
- a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach‘i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased. Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.