ISCI õppejõud Ester Väljaots: Mis värvi on kass, kes hiiri püüab?

Selle tooli ma võtan!

Umbes kolm A4 lehekülge faksi tihedas kirjas – kui ma seda lugesin, tundsin kohe, et pean sinna saama. See oli 1995. aastal, kui mu elu põhifookus oli enesearengul ja enesetäiendamisel. Parasjagu õppisin gestaltteraapiat ning Aita Keerberg ja Helle Niit vahendasid infot supervisiooniõppe kohta. Ühe kriteeriumina mäletan vanusepiirangut – õppimiseks pidi olema ikka töö- ja elukogemust ning see piirang oli vististi 27 eluaastat. Hiljem muidugi selgus, et oli ikka nooremaid inimesi ka grupis. Mina olin siis 32 ja hästi rõõmus, et täpselt sobisin.

Buss läks Lohusallu. Esimene õppekohtumine kestis nädal aega. Kuidagi oli juhtunud, et kahekümne inimese asemel oli kohale tulnud umbes nelikümmend. Ja Achim (toim Fritzsche) ütles, et peale seda nädalat igaüks ise otsustab, kes jääb õppesse ja kes mitte. Nii oligi, et umbes paarkümmend tooli seal ringis oli ja mina võtsin ühe neist. 24 õppurit alustas. Isegi meie tõlk (aasta oli siiski 1995 ja grupis oli ka saksa keelt võõrkeelena õppinuid) teatas ühel hetkel, et tema ei soovi olla lihtsalt tõlk, vaid ka superviisor, ning ka tema lõpetas meie grupiga koos.

Achimil oli Eestist kolm kaassuperviisorit – Aita Keerberg, Mari Saari ja Helle Niit, kes kõik koos meie kursust juhendasid. Helle töötas toona sotsiaalministeeriumis ja oli niiöelda Achimi maaletooja. 

See kolm „aanelja“ oli kogu supervisiooni seletav tekst, sealhulgas ka lepingu mustand, kui õigesti mäletan. Meie lepingus oli kohustus kogu õppimise aja vältel ning aasta pärast lõpetamist teha tasuta supervisioone Eesti lastekodudele – see oli meie õppemaks. 

Börsikrahh

Õpingute alguses töötasin Eesti AIDSi keskuses. Viimasel aastal aga olin Tallinna Piimatööstuses koolitusjuht. 1998. aastal toimus börsikrahh ning tööstused tõmbasid end kokku. Ka minu senist tööd tõmmati koomale, kuid pakutud poolt kohta ma vastu ei võtnud. Selle asemel alustasin FIEna iseseisvat elu ja võtsin teha inimeste väljajuhatamist samas ettevõttes mõned järgmised kuud. 

Esimese asjana tegin valmis oma teenuseid tutvustava bukleti ja alustasin. Üks meie õppegrupi liige kandideeris kriminaalhooldussüsteemi, mis just sel ajal loodi. Vähemalt alguses oli see üliprogressiivne, huvitava õppeprogrammi ja supervisiooniga kõigile töötajatele. Meie grupp oli just värskelt lõpetanud ning hakkasime kõik superviseerima Eesti kriminaalhooldussüsteemi – kõik juhid ja meeskonnad üle Eesti said sellest haaratud kolmeks aastaks. 

Alates töötamisest Eesti AIDSi keskuses 1993. aastal said minu jaoks alguse ka paljud seksuoloogia alased koolitused, sajandi lõpupoole asutati Eesti Akadeemiline Seksuoloogia Selts. Meie Aitaga, olles ise nii ESVÜ kui ka EASSi liikmed, viisime seal sisse kovisioonid – sarnase tööga tegelevad erialaspetsialistid käivad koos ning põhifookuses on juhtumiarutelud. Kuigi Tallinna grupp enam ei tegutse, on Tartu oma siiani elujõus.

Ühingust sündinud

Supervisiooniühingust (ESCÜ – Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing, toona ESVÜ – Eesti Supervisiooni Ühing), mille üks juhte olin, sai alguse kooli loomine. Juttu oma koolist oli olnud juba mõnda aega, keegi ei teadnud täpselt, kui kaua Achim veel tegutseb. Kui Signe Vesso võttis ühingu juhtimise enda peale, oli üks oluline fookus ka see, et me saaks ANSE (Association of National Organisations for Supervision in Europe) täisliikmeks. Olime seni olnud hääleõiguseta liikme staatuses, sest meie väljaõppesüsteem ei vastanud nende põhikirjalistele tingimustele. Siis kehtis nõue, et igas riigis peab olema vähemalt kaks eraldiseisvat väljaõppe korraldajat. Suurtel riikidel ei olnud selle nõude täitmisega mingit küsimust. Aga see olukord päädis lõpuks ANSE tingimuste muutmisega. Signe tuli ühel koosolekul välja mõttega, et teeme oma kooli.

Süda üks, üks süda

Meie kooliasutamise otsustamise koosolek toimus aadressil Süda 1. Mäletan, et see ruum oli päris tilluke ja palju meid seal polnud. Ega poleks rohkem ka mahtunud. Kui paluti, et kõik sirutaksid oma käed välja, kes tahavad kampa lüüa, mõtlesin, et miks ka mitte. Mind valdas parajasti tohutu kergendustunne, et ma enam ühingut juhtima ei pidanud ja sellest tulenevalt oli mul vaba energiat, nii sirutasingi oma väikese valge käe välja. Päris kõiki inimesi enam meiega pole, kes ISCIt koos alustasid – Maie Oblikas ja Karin London, ent mõned uued on aja jooksul juurde tulnud ja neist üks jälle uuesti ära läinud. Ettevalmistuskoosolekute aeg oli väga pikk ja Karin startis hoopis koos Pille Isatiga pisut enne ISCI väljaõppe algust Moreno Keskuse superviisorite väljaõppeprogrammiga. 

Ma ei mäleta, et meie vahel Moreno Keskusega oleks olnud konkurentsi. Pigem oleme olnud üksteise suhtes sümpaatsed, olen käinud ühel nende väljaõppe lõpueksamil ja Pille ning Kaidiga oleme ka ühes kvaliteedigrupis. Minu jaoks on väärtuslik ja rikastav, et suhtleme, mõtleme koos ning oleme siin väikeses Eestis ühe asja eest väljas. Mulle meeldib see sünergia, mida ühinguline tegutsemine võimaldab.

Meie teeme kooli kümnekesi. Vahel mõtlen sellest, et Achim tegi kooli aastakümneid üksi, olles ise instituut. Kas see muutus on aja märk? Kas kümme on parem kui üks? Kas nüüd on õpe kümme korda parem?

Eestist läbi Aafrika Lätti

Minu õpetajakogemused on eripalgelised. Signe Vesso ja Kaidi Peetsiga oli meil neljas lend, nüüd on Sigrid Meltsi ja Kaidiga koos rahvusvaheline grupp, seitsmes lend. Nende kahe grupi vahele jääb minu aasta Aafrikas, isa haigus ja lahkumine ning koroona-aeg, mil tegelesime rahvusvahelise grupi õppe ettevalmistustega. Selles grupis on meil lisaks eestlastele 4 lätlast, grupitöö toimub inglise keeles ning 2 moodulit 12-st toimub video teel. Mõistagi, kasutame seda võimalust tehnoloogiliste oskuste kasvatamiseks, mille osalt tingisid koroonapiirangud ja teadmatus, kas ning millal Lätist reaalselt Eestisse pääseb. Oleme õppekava tublisti läbi mõelnud, et õpe oleks mõjus ja puudutav nii videos kui ka päriselus.

Ma võtan nii õppimist kui õpetamist vabadusega ning pole seadnud endale eesmärke millegi konkreetse osas, sest igaüks õpib nii elus kui ka erialal seda, mis on just talle vajalik, oluline on õppimist soodustav õhkkond. Igaühel, kellega olen kokku puutunud, on omad tugevused, ja midagi uut ka mulle õpetada. Näiteks oli üks minu juures õppesupervisioonis käija väga põhjalik ettevalmistaja, minu vastand. See, millise detailsusega ta oma kohtumisi planeeris ja sisustas, on mulle sügava mulje jätnud. Iga inimene on mulle huvipakkuv ja omal moel õpetaja olnud. 

Kuigi mul pole olnud kiusatust kedagi õpetada, olen rõõmus, kui meie õppurid on ära õppinud kuulamise. Kuulata võib mitut moodi – kõrvade, südame, mõistusega. Ka hea enesetunde tekkimine on hea kuulamise tulemus ja seda nii kuulajale kui ka kuulatavale, sest see on keskendumine ja tähelepanu ja kohalolek. On oluline seda kunsti vallata ja kasutada.

Kui tuleb ükski…

Eesti häda on see, et meil on vähe inimesi. Kui mõtlen, et kui palju superviisoreid ja coach’e on Eestile vaja, siis tuleb mulle meelde Achimi kursuselt üks seik. Üks grupiliige küsis Achimilt, kui palju superviisoreid sellelt kursuselt lõpuks tuleb, ning tema vastas: „Kui siit tuleb üks superviisor, on juba hästi.“ Muidugi ta lisas, et see oli nali. Aga kas ikka oli?

Nii ongi, et kõik ei hakka sellel erialal tööle. Mul on kaks head sõpra, kes on arstiks õppinud, ent töötavad hoopis sotsiaalvaldkonnas. Õpid elukestvalt ning kõik, mida õpid, on kasuks nii töös kui ka elus. Mulle tundub, et oluline on lubada õppimist, kui selle järele isu on. Ja tegutsemist nii nagu õigeks pead. Otsing teeb õnnelikuks.

Ükskõik, kui palju meid ka on, pole meid kunagi liiga palju, sest kuna oleme erinevad, ei sobi me üksteisega samadele kohtadele niikuinii. Üks vanarahva ütlus lapse sünni kohta oli, et igaühel on oma leivakott sünniga juba kaasas. 

Hüsteeriline kass?!

Ähmane ja äraootav ettekujutus ISCIst, mis kunagi alguses oli, on osalt muutunud. Praegune hetk on tähelepanuväärne, sest just praegu oleme täielikus spetsialiseerumises. Huumoriga võib öelda, et tavalisi superviisoreid me hetkel ei õpetagi – meil on psühhosotsiaalne, multikultuuriline ja peatselt startiv juhtimise suund. Kindlasti oleme me kujunenud erinevaks sellest, mida alguses ette kujutasime ning juba ka sellest, milline õpe oli eelmistel lendudel. 

Ja kuigi pole vahet, mis värvi on kass, kes hiiri püüab, on meie tänane väljakutse hoida oma erinevad õppekavad ühtsetel alustel, et anda oma vilistlastele võimalus saada täiendavaid coach’i või superviisori akrediteeringuid ka teistes organisatsioonides, näiteks ICF-is (International Coach Federation). 

Psühhoanalüütilise organisatsioonikäsitluse kohaselt paigutub ISCI minu arvates praegusel ajahetkel hüsteerilise maastikutüübi alla. Teatavasti ülejäänud valikud on depressiivne, nartsissistlik, skisoidne, riigiidne või foobiline – neist igaüks oma tüüpilise segaduse ja ravi faasiga. Hüsteerilise maastikutüübi tunnusteks on soov olla esirinnas ja üha parem ning et ka kõik teised sellest teaksid, kui head ja professionaalsed ollakse, ja et kogu aeg käib meil mitmekesine ning huvitav tegevus. Igal tüübil on omad tugevused ja nõrkused ning tüübita olemise võimalust ei ole ette nähtud.

Keskkonna muutuste etteaimamine ja neist ees olemine on tähtsad ning sama tähtis on säilitada baasiline, tuumakas, turvaline õpe.  

—–

2021. a sügisel täitus 10 aastat ISCI – International Supervision and Coaching Institute rajamisest. Ajast, mil kogunesid 11 superviisorit ja coach‘i, et rajada oma kool ja koolkond. Instituudi lõpetanud neljast lennust on välja kasvanud 60 ANSE standarditele vastavat sertifitseeritud superviisorit-coach’i. Instituudi suurim väärtus on meie tudengid ja vilistlased. Artiklite sarjas ”ISCI säravad tähed” on portreteerinud kooli vilistlasi II lennu lõpetanud superviisor ja coach Triin Tars.